Ajalugu

• Esimesi teatriharrastusalgeid võib leida dialoogi ja tegevusega laulumängudes ning kalendri- (mardi-, kadri-, vastla- ning jaanilaulud) ning elusündmustega (eriti pulmades) seotud tavandites.
• 1529. a. Tallinna Linnakooli õpilaste avalik etendus, Terentiuse komöödia “Androslanna“, Raekoja saalis.
• Esmakordselt kasutati eesti keelt laval 1784. a. August von Kotzebue (3.05.1761- 23.03.1819) erateatri Revaler Liebhaber Theater’ i rahvatükis “Isalik ootus”.
• 1865. a. asutatud “Vanemuise” lauluseltsis etendusid Lydia Koidula rahvusaatelised “Saaremaa onupoeg” (1870), “Kosjakased” (1871).
• 1871. a. anti esimene teatrietendus ka “Estonia” seltsis Tallinnas (asut. 1865. a.)
• 1873. a. Viljandi “Koidus”
• 1874. a. Narva “Ilmarises”
• 1875. a. Pärnu “Endlas”
• 1882. a. Kuressaares.
• 1878. a. loodi Tartus A. Wiera juhtimisel esimene püsitrupp.
• Töölisteatreid. Suur menu oli Tallinnas Lutheri vabriku rahvamajas J. Rossfeldti ja A. Umbergi juhtimisel aastail 1908-1914 töötanud näiteringil.
• Aastail 1935/36 tegutses Eesti seltsides harrastusringidest kõige enam näiteringe, 304.
• Uute lavateoste saamiseks korraldas Eesti Haridusliit 1928. a. esimese näidenditevõistluse, kuhu laekus üle 100 käsikirja.
• Teatriharrastus katkes peaaegu täielikult pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. a.
• 1947. a. taastusid esimesed näitetrupid.
• 1959. a. korraldati rahvateatrite esimene vabariiklik ülevaatus.
• 1956. a. hakati Bernhard Lülle juhtimisel korraldama isetegusteatrite suvekoole.
• Aastail 1968-1992 koolitati harrastusteatrite näitejuhte Tallinna Pedagoogikaülikoolis.
• 1986. a. korraldati Viljandis esimene rahvusvaheline harrastusteatrite festival.
• Alates 1980. a. korraldatakse igal aastal erinevais paikades pärast maakondlike ülevaatusi kooliteatrite üleriigilisi festivale.
• 1989. a. loodi Eesti Harrastusteatrite Liit (EHL)
• Alates 1997. a. korraldatakse harrastusteatrite (näiteringide) üleriigilisi festivale.
  1997. a. korraldati Viljandis esimene rahvusvaheline nukuteatrite festival “Teater kohvris”. Populaarseks on saanud ka õpetajate näitetruppide festivalid (alates 1998. a. Viljandis), rahvusvahelised tänavateatrite festivalid (alates 1996. a. Tallinnas) ja suvised harrastusteatrite suurprojektid. Aastaid on Haapsalu lossipargis etendatud “Valge Daami” lugusid.
• Erilise populaarsuse on omandanud kooliteatrite liikumine. Alates 1980. a. korraldatakse igal aastal erinevais paikades pärast maakondlike ülevaatusi kooliteatrite üleriigilisi festivale.
• Alates 1992. a. on kooliteatrite delegatsioonid osalenud ka Euroopa laste- ja noorte draamakohtumistel.
• 1989. a. loodud Eesti Harrastusteatrite Liit (EHL) korraldab üleriigilisi festival ja välissuhtlust. Aktiivset koostööd tehakse koolituse ja riigisiseste festivalide korraldamisel Rahvakultuuri Keskusega. 1991. a. võeti EHL vastu Ülemaailmse Harrastusteatrite Liidu (International Amateur Theatre Association – IATA) liikmeks. Esmakordselt osales Eesti delegatsioon täisliikmena IATA kongressil Ankaras 1995. a. Esmakordselt oli Eesti esindatud harrastusteatrite maailmafestivalil 1999. a. Marokos (Tabivere Huviteater A.-E. Kerge “Per Aspera Ad Astra”).
• Alates 1998. a. kuulub EHL Põhja-Euroopa Amatöörteatrite Allianssi (North European Amateur Theatre Alliance – NEATA), mis on Ülemaailmse Harrastusteatrite Liidu (IATA) regionaalne alaliit.

 

Eestlaste rahvaloomingus ja kombestikus avaldunud esivanemate vaimuilm ja elunähtused on põhjustanud meie rahvas erilise mänguvajaduse. Esimesi teatriharrastusalgeid võib leida dialoogi ja tegevusega laulumängudes ning kalendri- (mardi-, kadri-, vastla- ning jaanilaulud) ning elusündmustega (eriti pulmades) seotud tavandites. Teatrivormi selle tänapäevases mõistes tõid Eestisse saksa aadlikud pärisorjuse aastail. 15. saj. said tuntuks Tallinna vastlamängud ja karnevalid.
Märkimisväärseks sai 1529. a. Tallinna Linnakooli õpilaste poolt Raekoja saalis etendatud Terentiuse komöödia “Androslanna”. Teatritegemise leviku tõttu võeti näidendite õppimine Linnakooli õppekavva. Põhjasõda halvas teatriharrastuse arengu kuni 18. saj. lõpuni. Esmakordselt kasutati eesti keelt laval 1784. a. August von Kotzebue (3.05.1761- 23.03.1819) erateatri Revaler Liebhaber Theater’ i rahvatükis “Isalik ootus”. Levima hakkasid Peeter A. J. Steinsbergi (s. 1795) õpetliku sisuga eestikeelsed näidendid ” Häbbi sellel, kes petta tahab!” (1819), “Permi Jago unne-näggo” (1824) jt. Populaarseks mängupaigaks sai Tallinna Kanuti Gildi saal, kus andsid etendusi Lääne-Euroopast Venemaale suunduvad teatritrupid (koomikud P. Hilferding ja J. Scolar, Hündebergi ooperitrupp jt.). Kanti ette G. E. Lessingi, Moliere’ i, J. Racine’ i jt. näidendeid. 1865. a. asutatud “Vanemuise” lauluseltsis etendusid Lydia Koidula rahvusaatelised “Saaremaa onupoeg” (1870), “Kosjakased” (1871). 1871. a. anti esimene teatrietendus ka “Estonia” seltsis Tallinnas (asut. 1865.a.), 1873. a. Viljandi “Koidus”, 1874.a. Narva “Ilmarises”, 1875. a. Pärnu “Endlas” ja 1882. a. Kuressaares. 1880-85 toimus näitemänguõhtuid ligi sajas paigas. Mängiti rehealustes (“külabüüne”) ja koolitubades. Taluperemeeste hulgas oli entusiaste, kes ehitasid omal kulul teatrimaju (Toilas, Ligustes jm.). 1878. a. loodi Tartus A. Wiera juhtimisel esimene püsitrupp. Repertuaar rikastus klassikalise dramaturgiaga (Shakespeare, Moliere jt.). Sajandivahetusel tegutses Eestis paarsada isetegevuslikku näitetruppi. Sajandi alguseks kujunenud harrastusteatrite kunstiline tase soodustas kutseliste teatrite rajamist.

Revolutsiooniaastail loodi Tallinnas, Narvas, Pärnus, Viljandis jm. Töölisteatreid. Suur menu oli Tallinnas Lutheri vabriku rahvamajas J. Rossfeldti ja A. Umbergi juhtimisel aastail 1908-1914 töötanud näiteringil. Tegutsema jäid ka väikesed maatrupid. Nende nõustamiseks kasutas 1923. a. loodud Eesti Haridusliit 14 konsultandi abi. Konsultantidena töötasid Kaarli Aluoja (20.06.1899-04.02.1975), Eduard Türk (11.04.1888- 04.03.1966), Eduard Tinn (18.01.1899-27.03.1968) jt. Teatreid nõustati nii näitejuhtimis- kui ka lavakujundusalastel kursustel (aastail 1935/36 viidi läbi 53 kursust erinevais paigus). Kursuseid juhendasid Hilda Gleser, Hugo Laur, Ants Lauter, Andres Särev jt.

Eriti populaarseks said Karl Adra ja Felix Moori lavakõnekursused (1939. a.üle kuuekümne osavõtja). Kursuseid oli võimalik korraldada Kultuurkapitali rahalisel toel. Peamiselt korraldati näiteringidele kahenädalaseid kursuseid (keskmiselt 40 kursust aastas). Aastail 1935/36 tegutses Eesti seltsides harrastusringidest kõige enam näiteringe, 304. Eesti Haridusliidu koosseisuliste lavakunstnike (Aleksander Tuurand, Rudolf Sepp, Voldemar Haas jt.) nõustamistegevuse tulemusel hakati kaasajastama rahvamajade lavavõimalusi. Regulaarselt hakati korraldama maateatripäevi (27. sept. 1939.a. Loksal Mikk Mikiveri isa Arnold Mikiveri eestvedamisel jt.). Uute lavateoste saamiseks korraldas Eesti Haridusliit 1928. a. esimese näidenditevõistluse, kuhu laekus üle 100 käsikirja. Žürii esimees oli Eduard Vilde. Konkursidel parimaiks tunnistatud näidendid (August Tammanni “Pilverist”, August Mälgu “Õitsev meri”, “Vaesemehe ututall”, “Neitsid lampidega”, “Isade tee” ja “Moodne Kain”, Aino Kalda “Bernhard Riives”, Peet Vallaku “Epp Pillarpardi Punjaba potitehas”, Juhan Sütiste “Esimene pääsuke”, Mart Raua “Kirves ja kuu”, Hella Vuolijoe “Niskamäe naised” ja “Juuraku Hulda”, Artur Adsoni “Lauluisa ja kirjaneitsi”, Juhan Jaigi “Tooma poisid”, Albert Kivikase ja August Annisti dramatiseeritud “Nimed marmortahvlil”, Andres Särevi dramatiseeringud A.H.Tammsaare “Tõest ja õigusest” ja O.Lutsu Tootsi-lugudest, lastele Paul Rummo “Lõunatuule eksirännakud” ja “Teel ellu”, A. Rahula “Jõuluingel”, “Kääbuste kuninganna”, “Maimu” ja “Väikeste vandeselts”, Mihkel Aitsami “Maakuld”) kirjastati (“Vabaharidustöö” I, 1933, “Uus Eesti” 30.12.1935, “Areng” 7,1938.”Areng” 6 ja 8,1939). Eriti tuntuks said Padiselt pärit näitemänguhuvilise Enn Vaiguri “Kraavihallid” ja Karja koolijuhataja Arvi Koeli (alias Arnold Rahula), koolinäiteringidele mõeldud lavalood. Eesti Haridusliidu poolt kirjastatud (kokku 122 näidendit) lavateostest koostati laenuraamatukogu, mis kuulus Eesti Haridusliidu teatritarvete lao juurde. Peamiselt juhendasid näiteringe kohalikud õpetajad. Suureks riigipoolseks abiks sai haridus- ja sotsiaalministri määrus 15. dets. 1935.a., millega riik võttis autorihonorari enda kanda. 1928.a. moodustati Eesti Haridusliidu juurde näitekunstinõukogu. Nõukogu tegevust juhtis teatrinõunikuna Paul Sepp (16.10.1885-18.02.1943). 1935.a. loodi Maateatri Näitejuhtide Ühing, mille peaeesmärgiks sai näitekunstialase hariduse andmine. Tänu ühingu aktiivsusele hakati näiteringide tegevusele ja probleemidele enam tähelepanu osutama ka ajakirjanduses.

Ilmuma hakkasid üksikute näidendite lavastamisjuhised (Andres Särevi, August Mälgu “Vaesemehe ututall”, “Areng” 1, 1933, Ants Lauteri, H. Vuolijoe “Niskamäe naised”, “Areng” 1, 1937 jt.). Ilmusid ka mitmed õpetusraamatud (Jaan Metua (27.01.1889-22.10.1945) “Näitleja-asjaarmastaja käsiraamat” 1927, Hugo Laur “Ilulugemised” 1930, Jaan Rummo “Kõneoskus” 1932, Eduard Looga “Valimik ettekandeid koolidele ja väikelavadele” ja “Melodeklamatsioonide ettekandmine” 1936 jt.). Lavakujunduse arengut mõjutas oluliselt Mart Perdi (s.13.10.1898) poolt dekoratsioonide valmistamise keskuse loomine, kus valmisid kujundused paarisajale lavastusele.

Teatriharrastus katkes peaaegu täielikult pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1940.a., kui keelustati paljude seltside tegevus. Ka II maailmasõja ajal 1941-1945 ei ole täheldatud isetegevuslikke teatritruppide tegevust.

1947.a. taastusid esimesed näitetrupid (ENSV Töönduskooperatsiooni Kultuuribaasi näitering – kunstiline juht Enn Toona, Isetegevuslik nukuteater – kunstiline juht Gottfried Falk, Otepää Kultuurimaja näitering- kunstiline juht Kalju Ruuven jt.). Paljudele näiteringidele sai innustuseks rahvateatri nimetus. See tiitel omistati A. H. Tammsaare nim. Rahvateatrile, Otepää Rahvateatrile ja J. Tombi nim. Kultuuripalee Rahvatearile (1957), E. Vilde nim. Tartu Rahvateatrile, Laevastiku Tallinna Ohvitseride Maja Rahvateatrile, Rahvateatrile “Noorus” ja Sillamäe S. M. Kirovi nim. Kultuurimaja Rahvateatrile (1959), Narva V. Gerassimovi nim. Kultuuripalee Rahvateatrile (1960), P. Pinna nim. Rahvateatrile ja Võru Rahvateatrile (1962), Saaremaa Rahvateatrile (1963), Viljandi Isetegevuslikule Nukuteatrile (1965), Nukurahvateatrile “Käpik” ja “Kehra Nukule” (1968), Haapsalu Rahvateatrile “Randlane” (1979), Nukuteatrile “Marionett” (1980).

1959. a. korraldati rahvateatrite esimene vabariiklik ülevaatus. Publiku lemmikuiks näitlejaina on aastakümnete jooksul saanud Olga Väärand, Alfred ja Arne Laos, Aili Über, Mall Laas, Verner Teder, Helmi Rannas, Meta Sõna, Leo Männiste, Aili Miks (Otepää RT), Roman Tsurenkov, Ants Müürsep, Robert Ott, Tiiu Lukk, Evald Hermaküla, Arvo Vilipson, Helgi Ruubel, Aime Kütt, Valev Perli (Tartu RT), Robert Gutman (“Noorus”), Martin Reinsalu, Ago Kivi, Priit Ratas, Arvo Heina, Reet Krossmann, Eduard Lusik, Kalju Komissarov, Ljudmilla Andrianova, Viivi Luik, Teet Kallas, Helle Viipsi, Lembit Ulfsak, Ago Saller, Kuulo Mõisnik, Anne Prikk, Heljo Rünne (J. Tombi nim. RT), Konstantin Nelik, Leida Rammo, Heino Paesoo, Felix Kark, Juuli Raudsepp, Hilja Ralja, Silvia Pappel, Priit Manavald, Ellen Alaküla, Elle Veigel, Laine Vasemaa, Harald Rannu, Heino Kalev, Riho Räni, Toomas Silm, Vello Soeson, Jana Volke, Pirge Sildma, Andres Liivak (Tammsaare nim. Teater), Lembit Vali, Marina Sillaste, Kai Tarmula (Haapsalu “Randlane”), Ly Mets, Vendo Peebo, Jaak Tamleht, Merle Karusoo, Jaan Tooming, Helle Laas, Jaan Kilp, Maila Kraus, Maia Demin, Jürgen Kajak (Pinna nim. RT), Aksel Asi, Kai Leete, Ilmar Kudu, Silvi Jansons (Võru RT), Galina Tikerpuu, Kristjan Kuntu, Merike Tammik (Teoteater).Viktor Puzankov, Antonina Bok, Ivan Lipkin (Narva RT), Pjotr Lukin, Vassili Orjol, Gennadi Šadrin (Ohvitseride Maja RT), Viktor Romanov (Sillamäe RT), Jaan Muri, Uno Varvas, Lea Kuldsepp, Mait Meriväli, Kalle Priske, Ernst Sau (Saaremaa RT). Meeldejäävate lavakujunduste autoreiks on olnud teatrikunstnikud Ants Peil (Tartu RT), Ella Loodma (Tammsaare nim. RT), Mart Aia (Nukuteater “Käpik”), Uno Kärbis (Pinna nim. RT), Uno Martin ja Linda Andreste (J. Tombi nim. RT), Ilmar Andra (Viljandi Nukuteater), Aleksander Ivanov (Ohvitseride Maja RT), Udo Jäär ja August Krents (Otepää RT) jt. Isetegevusteatrites jätkasid ka tunnustatud lavastajad kutselistest teatritest (Leo Kalmet, Kaarli Aluoja, Enn Toona, Priit Põldroos, Ilmar Tammur, Ants Korv, Heino Kulvere, Rein Agur jt.).
Lavastustest on märkimisväärseiks peetud J. Kruusvalli “Pilvede värvid” 1986. a. Otepää Rahvateatris (lavastaja Kalju Ruuven), Raido Mursi V.Rozovi “Igavesti elavad”, 1967. a., (lavastaja Raido Murss), M. Karusoo “Kõik oleneb meist” 1971. a.(lavastaja Felix Urve) Tammsaare nim. Teatris, W. Borchert’i “Ukse taga” 1970. a.(lavastaja Rudolf Adelmann), M. Kõivu “Üits kõrd üts” 1999. a.(lavastaja Taago Tubin) Võru Rahvateatris, J. Peegli “Ma langesin esimesel sõjasuvel” 1980. a. (lavastaja Ellu Puudist) J. Tombi nim. Rahvateatris, “Kellele kuulub öö?” 1997. a.(lavastaja Piret Viisimaa), A. Tšehhovi “Kirsiaed” 1999. a. (lavastaja Jaan Urvet) Teoteatris, J. Tuuliku “Meretagune asi” 1999. a. Tornimäe näiteringis, J. Kruusvalli “Pilvede värvid” 1998. a.(lavastaja Herbert Last) Koeru Huviteatris, A. Kivirähi “Vanamehed seitsmendalt” 1998. a. (lavastaja Erich Einštein) Paide Huviteatris, A. Paasilinna “Ulguv Mölder” 2000. a. (lavastaja Raivo Adlas) Palamuse näiteringis.
1969.a. korraldati Viljandis esimene isetegevuslike nukuteatrite festival, millel osalesid Viljandi Isetegevuslik Nukuteater (kunstiline juht Votele Kuusik), “Kehra Nukk” (Lea Sibul) ja Nukurahvateater “Käpik” (Gottfried Falk), alates 1978. a. ka Nukuteater “Marionett” (Harri Vasar). Populaarseiks said A. Mihhailovi “Ausõna” ja G. Landau “Ustav Jim” (lavastaja Votele Kuusik), H. Ch. Anderseni “Ööbik”, “Nukkude varietee”, “Pöial-Liisi” (lavastaja Altmar Looris) Viljandi Isetegevuslikus Nukuteatris, Piffi-lood (lavastaja Gottfried Falk), A. Milne’i “Karupoeg Puhh”, L. Azkenazy “Kastimäng”, Ly ja Andres Ehini “Padakonn” , J. Kunderi “Mardilood” (lavastaja Jaan Urvet) Nukuteatris “Käpik”, “Ali-Baba ja 40 röövlit” (lavastaja Lea Sibul-Poola) “Kehra Nukk”. Laste lemmikuiks mängisid end Ülo Selter, Guido Auspere (Viljandi Nukuteater), Arvo Rägapart, Endel ja Henn Põlendik (“Kehra Nukk”), Villi Lepik, Helvi Veere, Ruth Prääts, Tõnu Oja, Tiina Soondla (Nukuteater “Käpik”). Sajandivahetuseks tekkisid aktiivselt tegutsevad nukuteatrid Jõhvis (“Lepatriinu”) ja Kärdla Nukuteater.

1956. a. hakati Bernhard Lülle juhtimisel korraldama isetegusteatrite suvekoole. Rahvateatrite repertuaari ja koolitust koordineeris kuni 1990.a. ENSV Kultuuriministeeriumi allasutusena toiminud Rahvaloomingu Maja ja selle teatriosakond ning näiteringide koolitust ja ülevaatusi Ametiühingute Nõukogu allasutusena tegutsenud Kunstilise Isetegevuse Maja. Esmakordselt esineti välismaal 1975. a. (P. Pinna nim. RT A. Korneišhuki “Platon Kretšet”).

Aastail 1968-1992 koolitati harrastusteatrite näitejuhte Tallinna Pedagoogikaülikoolis (pedagoogid olid Ilmar Tammur, Mai Mering, Ben Drui, Andres Särev, Rudolf Allabert, Urmas Allik, Aksel Küngas, Toomas Lõhmuste, Margus Tuuling jt.).

Astail 1963-1978 korraldati ka rahvateatrite sõnakunstnike vabariiklikke võistlusi. 1986. a. korraldati Viljandis esimene rahvusvaheline harrastusteatrite festival. Alates 1997. a. korraldatakse iga kahe aasta tagant näiteringide üleriigilisi festivale Põlvas ja 1999 .a. alates harrastusteatrite festivale Võrus. 1997. a. korraldati Viljandis esimene rahvusvaheline nukuteatrite festival “Teater kohvris”. Populaarseks on saanud ka õpetajate näitetruppide festivalid (alates 1998. a. Viljandis), rahvusvahelised tänavateatrite festivalid (alates 1996. a. Tallinnas), kristliku draama festivalid (alates 1993. a.) ja suvised harrastusteatrite suurprojektid. Aastaid on Haapsalu lossipargis etendatud “Valge Daami” lugusid (erinevate lavaversioonide lavastajad on olnud Ilmar Tammur, Mauri Kuosmanen, Hardi Volmer jt.).

Erilise populaarsuse on omandanud kooliteatrite liikumine. Alates 1980. a. korraldatakse igal aastal erinevais paikades pärast maakondlike ülevaatusi kooliteatrite üleriigilisi festivale. Tuntuks on saanud ka Kuressares toimuvad kooliteatrite “Miniteatripäevad”, Betti Alverile pühendatud luulepäevad Jõgeval, kooliteatrite vilistlaste festivalid, Rapla festival “Mitteteater”, suvine koolituslaager Rannal. Pikkade traditsioonide ja tulemusrikka tegevusega on tuntuks saanud Jõgeva “Liblikapüüdja” A. Kitzbergi “Libahunt”, Tammsaare-aineline”Me otsime Vargamäed”, A. Šapiro “Inetu pardipoeg” (lavastaja Lianne Saage-Vahur), Kuressaare “Krevera” B. Alveri “Pirni-puu”, J. Smuuli-ainelised lood (lavastaja Rita Ilves) ning “Kreisis” H. Raudsepa “Sinimandria” (lavastaja Sirje Kreismann), Rakvere Linnanoorte Teatritrupp F. Dostojevski “Valged ööd” ja A. Reinla “Nõiajaht” (lavastajad Tiina Rumm ja Aili Teedla), Rakvere “Karla” “Teekond Pariisist Rooma ja tagasi” (lavastaja Tiina Kippel), Tallinna Kanutiaia Noortemaja Teater B. Kaufmanni-T. Williamsi-aineline “Elamiskõlbmatuks mitte tunnistada”, J. D. Salingeri “Kuristik rukkis” (lavastaja Maret Oomer), Pärnu Kooliteater A. Andrejevi “Inimese elu” (lavastajad Aare Laanemets ja Ahti Puudersell), J. Goldingi-aineline “Taevane Põrgu” (lavastaja Külli Talmar ja Maido Saar) Viimsi Kooliteatris, A. Gailiti “Nipernaadi” (lavastajad Reet Sinimaa ja Marika Malmsten) Viljandi Maagümnaasiumis, E.Vilde “Vigased pruudid” (lavastaja Maie Kilgas) Nõmme Huvikooli teatris jt. Alates 1992. a. on kooliteatrite delegatsioonid osalenud ka Euroopa laste- ja noorte draamakohtumistel (1992. a. Ungaris, 1996.a. Saksamaal, 1998.a. Soomes, 2000.a. Iisraelis, 2001.a. Eestis, 2002.a. Ungaris, 2003.a. Horvaatias).

1989. a. loodud Eesti Harrastusteatrite Liit (EHL) korraldab üleriigilisi festivale, välissuhtlust ning 2000. a. loodud õpikeskuse kaudu koolitust. Aktiivset koostööd tehakse koolituse ja riigisiseste festivalide korraldamisel Rahvakultuuri Keskusega. 1991. a. võeti EHL vastu Ülemaailmse Harrastusteatrite Liidu (International Amateur Theatre Association – IATA) liikmeks. Esmakordselt osales Eesti delegatsioon täisliikmena IATA kongressil Ankaras 1995. a. Esmakordselt oli Eesti esindatud harrastusteatrite maailmafestivalil 1999. a. Marokos (Tabivere Huviteater A.-E. Kerge “Per Aspera Ad Astra”). 2003. a. esindas KAteater Alonso Alegria draamaga “Niagaara” Eestit harrastusteatrite maailmafestivalil Kanadas.
Alates 1998.a. kuulub EHL Põhja-Euroopa Amatöörteatrite Allianssi (North European Amateur Theatre Alliance – NEATA), mis on Ülemaailmse Harrastusteatrite Liidu (IATA) regionaalne alaliit. Eesti harrastusteatrid on andnud etendusi Soomes, Rootsis, Norras, Mehhikos, Valgevenes, Poolas, Saksamaal, Taanis, Hispaanias, Türgis, Bulgaarias, Slovakkias, Tšehhis, Kanadas jm.

Alates 1997. a. töötab Tallinnas ka Ülemaailmse Harrastusteatrite Liidu sekretariaat. Peamisteks harrastusteatrite tegevuse toetajaiks on kohalikud omavalitsused, kultuuriasutused, fondid (Eesti Kultuurkapital, Hasartmängumaksu Nõukogu, Eesti Rahvuskultuuri Fond jt.), haridus- ja kultuuriministeerium.